Millised probleemid kerkivad üles õppekava kavandamisel?
Õppekava kavandamine on siiski keerulisem tegevus kui esmapilgul arvata võib. Selle käigus võib ette tulla mitmeid vigasid ja probleeme.
• Õppekava üldosas sätestatu äraunustamine ja sellega vastuollu minemine eri tasanditel:
• Integratsiooni vähesus või puudumine.
Üks olulisemaid vastuolusid, mis on õppekava ja õppijate mõtlemise vahel, on see, et õppekava on lahutatud ainetükkideks, õppijad tahavad aga läheneda kogu õppekavale võimalikult terviklikult. Lisaks huvitab neid küsimus, kuidas see, mida nad õpivad, seostub nende elu ja tulevikuga.
• Õpikud ei ole kooskõlas õppekavaga
• Ainete ülekoormatus.
See viimane probleem on üks tõsisemaid ka erinevate uuringute alusel Eesti kontekstis. Õpitulemustel on võime võrreldes detailselt lahtikirjutatud sisuteemadega vähendada õppemahtu, sest need täpsustavad ka, mil viisil ja mis tasemel või kontekstis tuleb õpitu omandada. Siiski jäävad õpitulemused veel liiga üldiseks ning seetõttu tasub kaaluda sisuliste hindamiskriteeriumide lahtikirjutamist vähemalt nendes valdkondades, kus teostatakse välishindamist.
H. Gardner kirjutab (1993:24):
Mõistmise kõige suurem vaenlane on aine „läbivõtmine” – seda tõsiasja ei saa ülerõhutada. Kui teie peamine huvi on võimalikult palju teemasid läbi võtta, siis garanteerite, et enamus õpilasi ei saa millestki aru, sest neil pole piisavalt aega asjasse süüvida, nad ei jõua endale selgeks teha, millist teadmist neilt nõutakse, ega suuda seda teadmist uutes situatsioonides kasutada
P. Schlechty teeb kolm ettepanekut õpikäsituse muutmiseks:
Veel üks kitsaskoht: vähene koostöö
David Perkinsi paradoks: “ Füüsilisi jõupingutusi ühendada on üsna kerge. Vaimse koostöö tegemine on keeruline.” Kooli õppekava tegemisel on vaimne koostöö vältimatu.
Millised on koostöö takistused (Perkins)?
Koostööprotsesside edukus on kooli õppekava koostamise üks olulisi eeltingimusi. Seepärast tasub kaaluda, kes on kõige parem juht sellele protsessile.
• Õppekava üldosas sätestatu äraunustamine ja sellega vastuollu minemine eri tasanditel:
- Eksimine õpikäsituse vastu – näiteks käesolev riiklik õppekava õppekava eeldab, et õppimine eeldab õppija aktiivset osalemist õppimise ja teadmise loomise protsessis. Samas võivad õppemeetodid olla valitud nii, et õppijate ainus ülesanne on jälgida ja kuulata õpetaja aktiivsust ning selle kaudu õpitut siis kontrolltöös talle “tagasi kirjutada”.
- Eksimine inimkäsituse vastu – näiteks kui õppijat käsitletakse õppeprotsessi üles ehitades passiivse vastuvõtjana ning õpetaja täpsete ettekirjutuste järgijana, siis eksitakse inimkäsituse vastu.
- Võtmepädevuste väljajätmine – näiteks kui keskendutakse ainete õpetamisele ning unustatakse tegelda väärtusküsimustega, ei arene õppijate väärtuspädevus.
- Läbivate teemade ignoreerimine - näiteks kui õppekava koormatakse üle ning püütakse sinna mahutada kõik võimalik, siis eksitakse läbiva teema “elukestev õpe” vastu.
• Integratsiooni vähesus või puudumine.
Üks olulisemaid vastuolusid, mis on õppekava ja õppijate mõtlemise vahel, on see, et õppekava on lahutatud ainetükkideks, õppijad tahavad aga läheneda kogu õppekavale võimalikult terviklikult. Lisaks huvitab neid küsimus, kuidas see, mida nad õpivad, seostub nende elu ja tulevikuga.
- Aine sisu ei seostu õppijate huvide ja eluga
- Ained ei seostu omavahel
- Ajaline ebaühtlus (teemade omandamine pole õppeainete vahel koordineeritud)
• Õpikud ei ole kooskõlas õppekavaga
• Ainete ülekoormatus.
See viimane probleem on üks tõsisemaid ka erinevate uuringute alusel Eesti kontekstis. Õpitulemustel on võime võrreldes detailselt lahtikirjutatud sisuteemadega vähendada õppemahtu, sest need täpsustavad ka, mil viisil ja mis tasemel või kontekstis tuleb õpitu omandada. Siiski jäävad õpitulemused veel liiga üldiseks ning seetõttu tasub kaaluda sisuliste hindamiskriteeriumide lahtikirjutamist vähemalt nendes valdkondades, kus teostatakse välishindamist.
H. Gardner kirjutab (1993:24):
Mõistmise kõige suurem vaenlane on aine „läbivõtmine” – seda tõsiasja ei saa ülerõhutada. Kui teie peamine huvi on võimalikult palju teemasid läbi võtta, siis garanteerite, et enamus õpilasi ei saa millestki aru, sest neil pole piisavalt aega asjasse süüvida, nad ei jõua endale selgeks teha, millist teadmist neilt nõutakse, ega suuda seda teadmist uutes situatsioonides kasutada
P. Schlechty teeb kolm ettepanekut õpikäsituse muutmiseks:
- Mõista, et kooli peamine ülesanne on aidata õpilastel teha seda, mille tulemuseks on nende endi, vanemate ja ühiskonna jaoks kõige väärtuslikuma õppimine;
- Väljendada kooli peamist ülesannet selgelt ja kujundada praktikad selle järgi;
- Kaaluda ja ümber kujundada suhtumist õppijatesse (autoriteedi muutumine).
Veel üks kitsaskoht: vähene koostöö
David Perkinsi paradoks: “ Füüsilisi jõupingutusi ühendada on üsna kerge. Vaimse koostöö tegemine on keeruline.” Kooli õppekava tegemisel on vaimne koostöö vältimatu.
Millised on koostöö takistused (Perkins)?
- Üle 5-liikmeline grupp vähendab, mitte ei suurenda arutelu efektiivsust
- Regressiivne suhtlemine on kergem kui progressiivne ja toetav, eriti suure stressi tingimustes
- Emotsionaalne ja intellektuaalne lihtsustamine
- Regressiivne suhtlemine tekitab doominoefekti
- Võimu ja regressiivse suhtlemise kooslus
Koostööprotsesside edukus on kooli õppekava koostamise üks olulisi eeltingimusi. Seepärast tasub kaaluda, kes on kõige parem juht sellele protsessile.