Õppimist toetav õppeprotsess ja riiklik õppekava
Kui minu kui kodaniku käitumise aluseks on Eesti Vabariigi Põhiseadus (lisaks oma sisemisele nn eetikakoodeksile), siis kooliõpetajana on minu õpetamise aluseks riiklik õppekava.
Riiklik õppekava käsitleb õppimist kui muutust õpilase või õpilaste rühma käitumisvõimes. Õppimise psühholoogiliseks aluseks on kogemus. Õpilane on õppeprotsessis aktiivne osaleja, kes võtab võimetekohaselt osa oma õppimise eesmärgistamisest, õpib iseseisvalt ja koos kaaslastega, õpib oma kaaslasi ja ennast hindama ning oma õppimist analüüsima ja juhtima. Uute teadmiste omandamisel tugineb õpilane varasematele ning konstrueerib uue teabe põhjal enda teadmised. Õpetamist käsitletakse kui õppekeskkonna ja õppetegevuse organiseerimist viisil, mis seab õpilase tema arengule vastavate, kuid pingutust nõudvate ülesannete ette, mille kaudu tal on võimalik omandada kavandatud õpitulemused. (Põhikooli riiklik õppekava, 2011)
Kokkuvõtlikult võib öelda, et kaasaegne õpetamise ja õppimise käsitus toetub konstruktivismi, õppijakesksuse põhimõtetele.
Kool peab olema soodne arengukeskkond, kus õpetaja juhendamisel ja eeskujul õpitakse tundma eelkõige iseennast, avastatakse oma potentsiaal ning harjutatakse koostööd teistega. Õpilane on õppeprotsessi lähtepunkt, aktiivne pool ning õpetaja on tema arengu toetaja ja suunaja. Õpetaja loob õppimist soodustava keskkonna ja aitab õpilasel eesmärke seada ning tagasisidestab eesmärgile liikumist. Kuna teadmine on aktiivselt õppija enda poolt konstrueeritud, siis on õppimine ennekõike aktiivse avastamise protsess. Õpetaja roll pole mitte drillida teadmise imendumist õpetajatesse pideva karistamise abil või ergutada teda õppima tasude abil. Pigem on õpetaja rolliks võimaldada avastamist, pakkudes vajalikke ressursse ning juhtides õppijaid, kui nad püüavad assimileerida uut teadmist vanaga ja luua uus, omaenese mõtestatud teadmine.
Kujundav hindamine on õppimist toetava õppeprotsessi lahutamatu osa, mina käsitan kujundavat hindamist eelkõige kui mõtteviisi õppija individuaalse arengu toetamiseks, kus õppija on keskne subjekt nii oma teadmiste loomisel ja mõtestamisel kui ka tagasisidele põhineva enesehinnangu looja. See on õpilase ja õpetaja vaheline koostöine õppimise kujundamise protsess, kus hindamise aluseks on õpilase individuaalne pingutus ja areng, hinnang tulemusele sünnib õpetaja ja õpilase koostöös.
Kujundav hindamine on pidev tagasisidestamise protsess, mille kaudu õppija mõistab oma tugevusi ja edusamme, arengueesmärke ja –tegevusi ning mille abil õpetaja korrigeerib oma õpetamisprotsessi.
Kujundava hindamise ja õppijat toetava õppimisprotsessi eelduseks, ilma milleta need ei toimi, on vastastikune lugupidamine ja usalduslik toetav õhkkond.
Riiklik õppekava käsitleb õppimist kui muutust õpilase või õpilaste rühma käitumisvõimes. Õppimise psühholoogiliseks aluseks on kogemus. Õpilane on õppeprotsessis aktiivne osaleja, kes võtab võimetekohaselt osa oma õppimise eesmärgistamisest, õpib iseseisvalt ja koos kaaslastega, õpib oma kaaslasi ja ennast hindama ning oma õppimist analüüsima ja juhtima. Uute teadmiste omandamisel tugineb õpilane varasematele ning konstrueerib uue teabe põhjal enda teadmised. Õpetamist käsitletakse kui õppekeskkonna ja õppetegevuse organiseerimist viisil, mis seab õpilase tema arengule vastavate, kuid pingutust nõudvate ülesannete ette, mille kaudu tal on võimalik omandada kavandatud õpitulemused. (Põhikooli riiklik õppekava, 2011)
Kokkuvõtlikult võib öelda, et kaasaegne õpetamise ja õppimise käsitus toetub konstruktivismi, õppijakesksuse põhimõtetele.
Kool peab olema soodne arengukeskkond, kus õpetaja juhendamisel ja eeskujul õpitakse tundma eelkõige iseennast, avastatakse oma potentsiaal ning harjutatakse koostööd teistega. Õpilane on õppeprotsessi lähtepunkt, aktiivne pool ning õpetaja on tema arengu toetaja ja suunaja. Õpetaja loob õppimist soodustava keskkonna ja aitab õpilasel eesmärke seada ning tagasisidestab eesmärgile liikumist. Kuna teadmine on aktiivselt õppija enda poolt konstrueeritud, siis on õppimine ennekõike aktiivse avastamise protsess. Õpetaja roll pole mitte drillida teadmise imendumist õpetajatesse pideva karistamise abil või ergutada teda õppima tasude abil. Pigem on õpetaja rolliks võimaldada avastamist, pakkudes vajalikke ressursse ning juhtides õppijaid, kui nad püüavad assimileerida uut teadmist vanaga ja luua uus, omaenese mõtestatud teadmine.
Kujundav hindamine on õppimist toetava õppeprotsessi lahutamatu osa, mina käsitan kujundavat hindamist eelkõige kui mõtteviisi õppija individuaalse arengu toetamiseks, kus õppija on keskne subjekt nii oma teadmiste loomisel ja mõtestamisel kui ka tagasisidele põhineva enesehinnangu looja. See on õpilase ja õpetaja vaheline koostöine õppimise kujundamise protsess, kus hindamise aluseks on õpilase individuaalne pingutus ja areng, hinnang tulemusele sünnib õpetaja ja õpilase koostöös.
Kujundav hindamine on pidev tagasisidestamise protsess, mille kaudu õppija mõistab oma tugevusi ja edusamme, arengueesmärke ja –tegevusi ning mille abil õpetaja korrigeerib oma õpetamisprotsessi.
Kujundava hindamise ja õppijat toetava õppimisprotsessi eelduseks, ilma milleta need ei toimi, on vastastikune lugupidamine ja usalduslik toetav õhkkond.